1897. aasta suvel saabusid Venemaalt Eestisse sakslased Gerhard Perk ja Heinrich Löbsack. Mehed tulid kuulutama adventsõnumit Kristuse peatsest tagasitulekust. Juba paar nädalat pärast saabumist leidsid nad esimesed inimesed, kes uskusid ja tahtsid vastu võtta selle sõnumi. Augustis ristiti esimesed inimesed Seitsmenda Päeva Adventistide Kogudusse Eestis ning nendeks olid Lilly-Josephine Sander, Anette Wachtel ja Juli Volga.

Esimene palvela ehitati puukuurist Lilly-Josephine Sanderi abikaasa venna juurde. Nii ehitus kui ka kooskäimised seal sündisid suures saladuses, sest uue kuulutuse tulek ei olnud võimude silmis aktsepteeritud. Ruum ehitati selliselt, et keegi ei oskaks arvata, et seal toimuvad jumalateenistused. Lagi oli nii madal, et pikemad mehed ei saanud ruumis püstiseistes viibida. Kuid sellegi poolest võeti maja omanik mitmel korral tema majas toimunud tegevuse pärast tollaste võimude poolt kinni. See aga ei takistanud adventsõnumi levimist edasi üle Eestimaa. Järgmised linnad kuhu adventsõnum jõudis olid Paide, Narva, Tartu ja Haapsalu. (Voldemar Viirsalu, „Loojangu eel. Hämarus laskub maale“. Misjoniteated nr.3, Tallinnas 1930)

Üleskutse: Uuri oma koguduse ajalugu, et näha, kuidas Jumal on kogudust hoidnud kui silmatera.