Esimene nägemus…ma pöördusin, et vaadata, kas näen maa peal adventkogudust, kuid ei suutnud neid leida. Siis ütles üks hääl: “Vaata veelkord, pisut kõrgemale!” Tõstsin seepeale oma silmad ning nägin kõrgel Maa kohal üht kitsast teed. Sel teel rändas adventrahvas linna poole, mis oli näha raja lõpus. Taga, teeraja alguses, oli särav valgus. Ingel ütles mulle, et see on keskööhüüd. Valgus paistis kogu teele ning valgustas seda, et rändurid ei komistaks. Seni kuni nad hoidsid oma silmad Jeesusel, kes otse nende ees oli ja neid linna poole juhtis, võisid nad julgelt astuda. Peagi aga väsisid mõned ja hakkasid nurisema, et linn on liiga kaugel ja nad lootsid juba ammu selleni jõuda. Seepeale julgustas Jeesus neid, tõstes oma aulise parema käe. Sellest käest hoovas lainetena valgus adventusklike salgale ning nad hüüdsid: “Halleluuja!” (Ellen White, “Varased kirjutised”, lk 45-46)

Üleskutse: Mõtle ja jaga võimalusel teistega neid kordi oma elus, mil sina oled tundnud, et hakkasid väsima ja teelt kõrvale kalduma ning Jeesus julgustas sind nii, et said Tema auks hüüda: “Halleluuja!”.