Esimene kristlik osaduskond kogunes ümber Jeesuse veel enne, kui neil inimestel oli üldse aimugi, milleks neid oli kutsutud. Esialgu oli tegemist lihtsalt seltskonna meestega (kellest osa võis sellel hetkel alles hilisteismelised olla), keda üks noor rabi endale järgnema kutsus. Nad elasid tollase rabiinliku kombe järgi koos oma õpetajaga ning jagasid üksteisega oma igapäevast elu. Kui me arvame, et tegemist oli ühetaolise või läbinisti üksmeelse grupiga, siis me eksime. Kui me loeme evangeeliumites antud jüngrite loetelu ja paneme tähele kommentaare, mida tekstis on nende kohta öeldud, siis avastame, et tegemist oli ütlemata kirju seltskonnaga. /…/ Nii et see, et sellel värvikal seltskonnal aeg-ajalt hõõrumisi ja lahkarvamusi ette tuli, ei ole üldse üllatav. /…/

Ja see võikski olla päris esimene asi, mida kogudusest rääkides meeles pidada – kui Jeesus ise, pärast tõsist palvet ja kaalumist, valis oma lähiringkonda kardinaalselt erineva tausta ja maailmavaatega inimesed, siis ei tohiks me üldse imestada, et ta kutsub ka täna oma kogudusse inimesi, kes maailma asjadest erinevalt aru saavad. (Mervi Kalmus, “Kogudus – ühine kasu”, Meie Aeg, juuni 2016, lk 11-12)

Üleskutse: Tee täna lähemalt tutvust mõne oma kohaliku koguduse liikmega, keda sa veel hästi ei tunne ning näe, kuidas Jumal teda oma töös kasutab.