Südame muutusest, mille kaudu saame Jumala lapseks, räägitakse Piiblis kui sündimisest. Veel võrreldakse seda põllumehe külvatud hea seemne idanemisega. /…/ Inimese kogu tarkus ja osavus ei suuda anda elu isegi väikseimale elavale looduses. Nii taimed kui loomad saavad elu vaid sellest elust, mida Jumal on andnud. Samuti sünnib vaimulik elu inimsüdames ainult Jumalast lähtuvast elust. Kui inimene ei “sünni ülalt”, ei saa ta osa elust, mida Kristus tuli andma.

Nagu eluga, nii on ka kasvamisega. Vaid Jumal saab panna punga puhkema ja õie vilja kandma. Tema väe läbi areneb seemnest “esmalt orast, seejärel päid, seejärel täit nisutera pea sees”. Prohvet Hoosea ütleb Iisraeli kohta, et ta “õitseb nagu lilleke”. Nad ärkavad uuele elule nagu vili ja “õitsevad nagu viinapuu”. /…/ Taim, nagu lapski, kasvab, võttes ümbrusest vastu seda, mis on tema elu jaoks vajalik: õhku, päikesepaistet ja toitu. Mida tähendavad need loodusannid loomadele ja taimedele, seda on Kristus nendele, kes temale loodavad. Ta on neile “igavene valgus” ning “päike ja kilp”. Ta on “Iisraelile nagu kaste”. “Ta tuleb maha otsekui vihm ädala peale.” Ta on elav vesi ja “Jumala leib… kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu”. (Ellen White, “Tee Kristuse juurde”, lk 51-52)

Üleskutse: Külva võimalusel mõni seeme ning jälgi, kuidas Jumal laseb taimel kasvada. Mõtle, kuidas Jumal kasutab sind ka Tema Sõna külvamisel.