Jeesuse ülestõusmise ja taevasse mineku järgselt sai selgeks, et Jeesus ei olnud oma jüngreid kutsunud lihtsalt seltsiks, sest üksinda on teed käia igavam kui sõpradega, vaid sellel koguduse algrakul oli kanda globaalne ja väga oluline ülesanne. Aga see ülesanne oli nii suur, et inimesed üksinda ei oleks suutnud seda kunagi täita. Nii pidi Jumal neile appi tulema ja sel korral tegi Ta seda Püha Vaimu isikus. /…/

Nii et üheks kogudust iseloomustavaks tunnusjooneks, üheks asjaks, mille poolest on kogudus erinev kõikidest teistest olemasolevatest seltsidest ja kooskäimistest, on Püha Vaimu kohalolu ja tegutsemine. See tähendab, et kogudus ei saa mitte kunagi olla vaid inimlik üritus, see peab ja saab olla vaid kahe komponendi, jumaliku ja inimliku, koostöö ja sümbioos.
Iga lastetund, iga kord, kui üks koguduseliige teist Jeesuse nimel külastab, iga palvekoosolek ja iga jutlus, mida hingamispäeva hommikuks ette valmistatakse – igal sellisel korral saab nähtamatu kokku nähtavaga ja üleloomulik loomulikuga. Kõigevägevama kohalolu teeb kokkutulnud inimeste hulgast kristliku koguduse. Kui ei ole Jumalat, ei ole ka kogudust. (“Kogudus – ühine kasu”, Mervi Kalmus, Meie Aeg, juuni 2016, lk 12)

Üleskutse: Palvetage kogudusega ühiselt, et Püha Vaim oleks eriliselt Kuressaare kogudusega ning õnnistaks annetusi, mis kogutakse täna Kuressaare kiriku remondi jaoks.