Ma ei talunud bussisõitu. “Ema, mul on paha olla,” sõnasin emale. “Pea vastu,” ütles ema, “meil on koduni veel vaid kaks peatusevahet.” “Vabandage mind,“ ütles üks vanem naine mu ema kohale kummardudes, “Ma märkasin, et teie tütreke ei tunne end hästi. Kas ma võin tema pärast palvetada?”
Ema vastas: “Jah, te võite tema pärast palvetada.”
Mitte keegi ei olnud varem minu pärast palvetanud. Ma ei teadnudki, mis asi palve on. Naise hääl oli lahke ja rahustav. Ta kummardus mulle lähemale, sulges silmad ja hakkas rääkima kellegagi, keda ma ei näinud. “Isa, Sina armastad seda tüdrukukest, ja Sul on kurb vaadata tema kannatusi. Palun, aita tal tunda ennast kiiresti paremini. Aitäh Sulle, Jumal.”
Ma vaatasin, aga ei näinud ikka kedagi. See palve ei hirmutanud mind, kuid see hämmastas. Ema ja naine vestlesid mõne hetke. Äkki ma taipasin, et mul polnudki enam iiveldust.
“Ema, mul on parem,” sosistasin ma arglikult.
Ema vaatas otsa minule ja siis naisele. “Aitäh,” ütles ta. Naine naeratas soojalt ja lisas: “Kas tahaksite koos tütrekesega külastada kirikut, kuhu ma sellel laupäeval lähen? Te saate pisut rohkem teada Jumalast, kes teid armastab ja tahab teile sõbraks olla.”
“Jah,” vastas ema, “ma tahan!”
(Misjonijutustused, 18.veebruar 2012)

Üleskutse: Kutsu oma väljavalitud sõber välja teed jooma või lihtsalt jalutama. Veeda temaga koos aega.