Kogudus on see koht, kus inimesed avastavad enda juures asju, mida pole enne tähelegi pannud, ning võimeid, mida enne olemas ei olnud. Keegi laulab, keegi teeb eestpalvet, keegi keedab kiriku köögis suppi /…/, keegi on külalislahke, keegi oskab eriliselt julgustada, keegi oskab kogudust juhtida ja kellelegi on antud jutlused, mis südant puudutavad. Loomulikest annetest saavad Vaimu annid, kui need on antud kollektiivseks kasuks ja kui neid rakendatakse koguduse ülesehitamiseks. /…/

Ühine kasu on siin see, mida tuleks meeles pidada ja mille kaudu ka oma panust hinnata. “Kes saab koguduses minu elust ja panusest kasu?” on päris hea kontrollküsimus, mida endalt teinekord küsida.
(“Kogudus – ühine kasu”, Mervi Kalmus, Meie Aeg, juuni 2016, lk 12)

Üleskutse: Küsi iseendalt: “Kes saab koguduses minu elust ja panusest kasu?”