Kasvasin üles ateistlikus perekonnas, kus puudus usk Jumalasse. Minu elus olid maailmalikud elukombed, ebausk ning halvad suhted. Olin küll teadlik Jeesuse ja Piibli olemasolust, aga polnud Jumalale kunagi isiklikult mõelnud.
2010. aastal alustasin Tartu Ülikoolis oma bakalaureuse õpinguid. Tutvusin seal kursusekaaslasega, kellega hakkasin paremini läbi saama kui teistega. Olime tuttavad olnud umbes kolm kuud, kui ta kutsus mind jõulude ajal noortekohvikusse. Teadmata, mida ta selle all täpsemalt mõtles, olin nõus.
Selle asemel, et viia mind tavalisse kohvikusse kooki sööma, viis ta mind Tartu adventkoguduse noorteõhtule. Alguses ehmatasin ära, sest ma ei teadnud, et see sõbranna kirikus käib. Viisakusest ja pühademeeleolust tingituna otsustasin noorteõhtul lõpuni olla. Endalegi üllatuseks mulle meeldis seal väga ning tahtsin ka järgmine kord temaga kaasa minna.
Käisin noorteõhtutel ja -üritustel peaaegu aasta aega, enne, kui jõudsin kirikusse laupäevahommikusele jumalateenistusele. Aja jooksul hakkasin üha rohkem mõtlema Jumalale, palvele ning selle rollile oma elus. Jumal ise kutsus mind üha rohkem enda poole ning kasvatas mind.
2013. aasta augustis mind ristiti. Tunnen nagu mulle oleks antud teine elu. Esimene enne Jumala tundmist ning teine koos Jumalaga. Olen tänulik oma sõbrannale, et tal oli julgust mind kutsuda ning olen tänulik Jumalale, et Ta mind oma lapsena vastu võttis.
Marta-Liina (26), Haapsalu koguduse liige

Üleskutse: Räägi oma valitud sõbrale, kuidas muudab sinu usk su elu erilisemaks ja mida tähendab sinu jaoks kogudusse kuulumine.