Rooma antiikühiskond oli ühiskond, kus tõmmati väga selgeid piire isikliku ja kollektiivse vahele, kus staatus oli inimesele juba sünniga määratud ning kus ühiskondlike klassipiiride eiramine või ületamine oli suureks häbiasjaks. Ja siis tekkis selle ühiskonna keskele järsku üks liikumine, kus kõik inimestevahelised vaheseinad kisuti maha ja kus erinevatest klassidest inimesi tervitati kui võrdseid.
Järsku ei olnud Jumala rahva religioosseks keskpaigaks enam Jeruusalemma tempel, kus paganatele oli oma õu ja kus naised pidid omaette nurgas olema, kus isegi juudi mees ei tohtinud ühest piirist üle astuda ning kus kõige pühamas paigas tohtis Jumala auhiilgust näha vaid ülempreester, ja sedagi kord aastas. Tekkinud oli täiesti uus reaalsus (uus loodu, nagu Paulus ütleb), kus kõik olid tõstetud preestriseisusesse, kus ühe majapidamise ori ja isand võisid võrdsete meestema pühaõhtusöömaaja leivast ja karikast osa võtta ning kus naised rassisid kogudusetööd teha võrdselt meestega /…/. Sellist asja ei oldud Rooma impeeriumis varem nähtud!
Ja nii ütlevadki kirikuloolased, et kogudus tõmbas inimesi oma uudsuse ja emotsionaalse lähedusega, mis usklike vahel oli. Inimesed jooksid tuhandete kaupa kohale /…/. Apostlite tegude raamatus on seda mitut puhku kirjeldatud, kuidas kristlased olid pidevalt koos, sõid ja tänasid, nutsid ja naersid. Nii et see ilma vaheseinteta kogukond ja elu jagamine, mis meile võib hetkiti tüütuna tunduda, on tegelikult üks koguduse suurimaid rikkusi. Mõtelge sellele, kui te järgmisel korral kiriku uksest sisse astute või kui oma väikegrupiga kohtute – me oleme osaks kogukonnast, mille sarnast maailm tegelikult ei tunne.
(“Kogudus – ühine kasu”, Mervi Kalmus, Meie Aeg, juuni 2016, lk 13)

Üleskutse: Milline on teie kogudusliku kogukonna eripära ja tugevus? Kas teie vahel on vaheseinu? Mõelge üheskoos välja kolm muutust, et teie kogudus oleks rohkem „uudne ja emotsionaalse lähedusega, mis tõmbab inimesi“.