Üks noor kirjandusevangelist Filipiinidelt kiirustas pärast tegusat tööpäeva koju. Teda ründasid mässajad, kes lõid ta pikali ja pussitasid korduvalt. Üks juhuslik mööduja tundis ta ära ja teatas  ta vanematele. Vanemad viisid ta jalamaid lähimasse haiglasse.

Kui arstid ja õed tema kallal töötasid, tuli ta korraks teadvusele ja sõnas: “Ärge kartke. Ma ei sure. Ma olen Jumala tööline ja mu töö pole veel tehtud.” Siis kaotas ta taas teadvuse. Järgmine hetk, mida ta mäletab, on see, kuidas ta ärkas ja kuulis arsti ütlemas: “Poeg, ma olen adventdoktor ja jään siia ööks ja päevaks, kuni sa jälle terveks saad.” Kui arst seda ütles, kuulis kirjandusevangelist taustaks hääli laulmas: “Tõuse üles, tõuse üles Jeesusele.”

Mõne päeva pärast oli ta piisavalt taastunud, et võis koju minna. Pärast nädalatepikkust kodust kosumist pöördus ta tagasi haiglasse, et tänada personali selle eest, et nad ta eest nii hästi olid hoolitsenud. Ta palus võimalust kohtuda selle adventistist arstiga ja talle teatati, et nende haiglas pole ühtki adventistist arsti ning pole kunagi olnudki.

Kes oli see adventdoktor, keda ta endaga rääkimas kuulis, kui ta väga haige oli? Ta usub kindlalt, et see oli ingel – kes muu see olla saigi? Kirjandusevangelistid tajuvad oma töös väga selgelt inglite kohalolu ja teenistust. (“Armu imed”, lk 229)

Üleskutse: Palveta misjonäride eest, kes maailma eri paigus oma eluga riskides inimestele Jumalast räägivad. Täna Jumalat ka misjonäride eest Eestis: Tallinnas töötavad Delfred ja Hannah Filipiinidelt.