Omakasupüüdmatu meelsus töös teiste heaks annab iseloomule sügavuse, stabiilsuse ja Kristuse sarnase ilu ning toob selle omanikule rahu ja õnne. Tema püüdlused on õilistatud, laiskusel ega isekusel pole enam kohta. Need, kes taoliselt kristlikke voorusi harjutavad, kasvavad ja muutuvad tugevaks Jumala töös. Nad saavad selge vaimuliku arusaamisvõime, kindla, kasvava usu ja suureneva palvejõu. Jumala Vaim, kes mõjutab nende meeli, toob nende hinges esile püha kooskõla vastuseks jumalikule puudutusele. Need, kes pühenduvad omakasupüüdmatutele jõupingutustele teiste heaks, aitavad kõige kindlamini kaasa ka enese päästmisele.

Kasvame armus ainult siis, kui teeme omakasupüüdmatult just seda tööd, mille Kristus on meile määranud – kui püüame oma võimete kohaselt olla abiks ja õnnistuseks neile, kes vajavad abi, mida meie saame neile anda. Jõud tuleb harjutamisest; tegutsemine on just samasugune elutingimus. /…/

Inglid kuulavad pealt, missuguse tunnistuse viid sa maailmale oma taevase Meistri kohta. Jutusta Temast, kes elab selleks, et kosta Isa ees sinu eest. Kui sa ulatad sõbrale tervituseks käe, ülista Jumalat oma huulte ja südamega. See juhib tema mõtted Jeesusele./…/ (Ellen White, “Tee Kristuse juurde”, lk 61,89)

Üleskutse: Teeni kaasinimesi omakasupüüdmatult. Kas seda on kerge või raske teha? Millised on need omakasupüüdmatud teod, millega sina inimestele tunnistuseks oled?