Jumal on otsustanud selles maailmas end väiksesse peita. Ta ilmutab end järjekindlalt inimestes ja kohtades, mis on väikesed, alandlikud ning tihtipeale selle ilma vägevate tallata. Jah, Jeesust võib leida ka Westminster Abbey võimsate võlvide alt, aga suurem on tõenäosus, et Teda kohtab mõne vangla trellitatud akende taga. Jeesus võib ilmutada end megakirikute megasaalides, aga päris kindlasti ilmub Ta meie keskele pagulaslaagrite lootusetuses. Ta on ikka olemas suure reede viimseni lihvitud jumalateenistustes, aga ennekõike siiski kodutute varjupaiga läppunud õhuga toakestes. /…/

Seega on meie misjonitöö ennekõike märkamise töö, taevariigi ja Jumala kohalolu märkamise töö. Näljasele toidupalukese andmiseks ei ole palju vaja – aga on vaja märgata. Külmetajale mõne sooja riideeseme andmiseks on kõigepealt vaja teda ning tema vajadust tähele panna. Haiglas saab külastada vaid inimest, kellest me teame, et ta on sinna sattunud. Jeesus kutsub meid ennekõike just inimesi ja nende muret märkama. Õige misjonitöö just sellest algabki, taevariigi tunnetusest, lahtistest silmadest, tundlikust südamest… (“Märkamise kunst”, Mervi Kalmus, Meie Aeg, aprill 2016, lk 13)

Üleskutse: Kas teie olete märganud oma kodukoha abivajajaid ning midagi nende heaks teinud? Kuhu ja kellele oleks abi kõige rohkem vaja?