Kui apostel Paulus töötas misjonipõllul, siis ta tundis, kui väga ta vajas noorte abi. Tema ise ja temaaegne apostlite põlvkond oli vananemas. Ta nimetas oma noort kaastöölist Timoteost oma vaimulikuks pojaks. Ta pani Timoteose tööle Efesose kogudusse ja valvama selle järele, et kogudus ei õpetaks midagi valesti, 1. Timoteosele 1:3. Kogu tegevus koguduses pidi juhinduma õigest õpetusest. Selleks oli vajalik, et noormees arendaks oma vaimuande, “pannes tähele iseennast ja õpetust” (1. Timoteosele 4:16). Paulus näitas, et sellises vaimus töötades päästab ta enda ja teised, kellega ta töötab, ning omab oma noorusele vaatamata autoriteeti ja tunnustust, mida kroonib Püha Vaimu tegevus töös.

Sama vajadust tundis apostel Johannes, kui ta oma esimese kirja teises peatükis pöördus vanemate poole, näidates, et kohustus on kasvatada oma lapsi Jumala riigi töölisteks lapsepõlvest alates. Sellisel viisil kasvatatud noorte meeste kohta ütles ta, et nad on tugevad, “Jumala Sõna püsib” neis. Ta mainis ka noorte tugevust kurjuse võitmisel. Läbi aastasadade on kõigil aegadel olnud selliseid võitlejaid ja Jumala Sõna on säilinud muutumatuna. (Eduard Vari, “Vanad ja noored Jumala tööpõllul”, Meie Aeg, detsember 2010)

Üleskutse: Tee eestpalvet misjonitöö jätkusuutlikuse pärast. Too Jumala ette need kümned noored, kes on hetkel Noortekongressil Hispaanias, et see kogemus innustaks neid koju naastes olema veel rohkem valguseks maailmale.